Advertisement

Sõbrad

Advertisement

Advertisement

Kasutajad onlines

Meil on lehel:
Külalisi - 4
aug 10 2009
Kogu pere purjetab - ja nii ongi! PDF Trüki E-mail
esmaspäev, 10 august 2009

Image

Perepurjetamine Eesti moodi tähendab üsna tavalisi sellist laadi vestlusi.
„Kus te oma puhkusenädala veedate?“ küsib sõber.
„Merel, purjetades,“ kõlab vastus.
„Kogu nädala?“, küsib sõber.
„Pigem kaks,“ kuuleb ta vastuseks.
„Aga laps ju nii väike, kuhu te tema nii pikaks ajaks jätate?“
„Võtame kaasa,“ kohtub järgmine vastus.
Nüüd on juba kaasvestleja nägu täis hämmingut ja järgmise küsimuse formuleerimisega läheb aega.
Aga... kuidas,  kuhu, mismoodi, mis siis kui ja kas, tuleb järgmine rida küsimusi või siis ei tule enam ühtegi, sest see teadmine iseenesest on juba liiast.

Aga meil kogu pere purjetab – ja nii ongi!

Ei Soomes, Rootsis ega ka paljudes teistes mereäärsetes Euroopa riikides ei tule kellelgi pähe küsida, et kas tõesti te lähete purjetama, merele ja koos lastega. See on tavaline, normaalne, huvitav, lõbus ja nii on juba pika aega tehtud. Kodu kaasas, sihtkohti ootamas lõputult , piisavalt seiklemist ning adrenaliini just nii palju kui osalejad seda kogeda soovivad. 

Mis meil siis juhtunud on, et mereriigis nagu me oleme, on mere elu niivõrd kaugeks ja võõraks saanud. See on lihtne, viiskümmend aastat võis vee peale minna pea ainult märgusõna sport suursugustel eesmärkidel ning ka siis oli sellega jama kohati rohkem kui küllalt. Isegi mere äärde puhkama sõitmine ei osutunud alati võimalikuks, rääkimata siis „merele minekust“.  Mitu põlvkonda jäi merele võõraks ning tekkisid müüdid uskumatult keerukast, raskest ja ohtlikust, üksnes meestele ja mõnedele vapratele naistele mõeldud rängast ettevõtmisest.

Sporti tehakse meil endiselt ja tublilt tehakse, mõned naised ka . Lapsi käib purjetamistreeningutel päris usinasti. Mereelu on teinud taassünni kuid täielikult katkenud traditsiooni ülesehitamine ei toimu nii kiiresti.

Vestlus sõbraga jätkub. „Tule kaasa ühel sobival päeval,“ paotan mõtte.
Hämmingus sõber ei ole enam nii hämmingus, ulmeline kujutluspilt muutub reaalsuseks ja enda sellesse paigutamine ei näigi nii veider.
„Tulen ikka,“ kõlab juba entusiastlik vastus.

Tavaliselt vähemalt selle sõbraga, kes on juba käinud ja näinud, enam sellise sisuga vestlusi ette ei tule ja nii see teadmine ning mõtteviis uuesti levibki.

Meresõit jääb meresõiduks, omad riskid ei kao kuhugile ning teatud oskused ja teadmised on vajalikud igasuguse merele mineku puhul. Turvalisuse tagamine on ühtviisi tähtis nii võidusõidu kui ka lustisõidu puhul kuid rõhuasetused on erinevad.

Lusti sõitev purjetaja peab arvestama kogu oma tihti väga erinevate meeskonnaliikmete vajaduste ja eripäradega, mitte ei vali meeskonda vastavalt oma soovidele, kuid see ei ole sugugi nii keerukas kui arvama kiputakse. Lisaks sellele tuleb kõigi osaliste olemine muuta mugavaks, meeldivaks ja huvitavaks. Nutikust peab jaguma, aga seda peab jaguma ka kodus iga päev. Perepaadist võib leida selliseid esmapilgul merele mitte kuuluvaid asju nagu näiteks lapse rattatool, konstruktor ja hulk värvilisi pliiatseid. Just selliseid asju  läheb aga ilmtingimata vaja, et muuta reisimine meeldivaks ja mingeid lisapingeid mitte tekitavaks. Rattatool on absoluutselt loogiline lisand kui jaht on vaja saada sadamasse, te olete kahekesi ametis  ja aastane meeskonna liige peab olema seniks turvalises kohas kindlalt kinni. Ta istub seal ja jälgib sagimist, on igati iseendaga rahul ning ei kujuta endale ettegi, et elus võiks midagi teistmoodi olla.

Ka meie jahil on hulk iseäralikke täiendusi ja  varustuse „osi“ võrkudest reelingutel kuni konstruktoriteni panipaikades. Me levitame jõudu mõõda perepurjetamise pisikut ja ei ütle ära kui keegi tahab tulla uurima kuidas, mida ja milleks või näiteks perega merelkäiku proovima. Jalgaratast ei pea päris esimestest hammasratastest peale ise leiutama, kuigi viimase lihvi annab ikka igaüks ise ja oma käe järgi. 


Ingrid Randlaht

Purjejaht Margareta koduleht www.swest.eu

 
Järgmine >